Lugu ja retriit

HUNDIALLIKA LUGU

Oli aasta 2011. Olin juba mõnda aega otsinud endale seda Oma Kohta – paika, kus hing hõiskab ning südames on rõõm ja rahu. Kuna mu isapoolsed juured on Lõuna-Eestis, siis seirasin justnimelt seda kanti, mis kõnetab mu südant.
Otsisin ja otsisin ning vahel tundus, et justkui olengi leidmas, aga siiski ei jõudnud see õige koht minuni. Ühel hetkel olin juba loobumas.
Ja siis nägin ma und – väga selgelt nägin ma Seda Kohta, tajusin selle olemust ja sobivust, lausa tundsin end seal olevat. Niisiis hakkasin oma unenägu taga otsima. Ja leidsingi! Põlvamaa ja Võrumaa piiri peal ootas minu kojusaabumist rahulik vana talukohake tillukese järve, pisikeste küngaste ja hurmavate vaadetega.
Algatuseks tegin endale Koha ääremaale tillukese pesa – popsisaunakese, kus ise olla. Seal mõtiskledes tajusin, et Koht on mõeldud millekski muuks – Suureks Looks. Ja tasapisi on see Suur Lugu hakanud täituma. Lugu on Hundiallika Retriidi- ja koolituskeskuse lugu.

Hundiallika keskus on mõeldud kõigile, kes soovivad teha tegevusi, mis on seotud loodusliku ja loomuliku tegevuse, enesearengu ja enda ning maailma tervendamisega.  Jooga- ja kunstilaagrid, teraapia- ja grupiprotsessid, sisukad koolitused, mõttetalgud, kogukonna koosistumised, töögruppide kogunemised, retriidid ja vaikuses olemised, projektide ajurünnakud ning erinevad tervisesündmused – kõik inimestest ja ümbritsevast hoolimist üles näitavad sündmused on siia oodatud. Koht on toetust ja väge täis ning ootab kõiki avalisüli tulema ja olema!

Kaia-Kaire Hunt, Hundiallika perenaine

LEGEND

Ennemuistsel ajal elas Liivimaa laantesügavustes üks hunt. Kriimsilm polnud kunagi kedagi endasarnast kohanud ning oli päris veendunud, et ta on ainus susi siin maailmas.
Ta oli oma eluga metsas päris rahul, päevad kulgesid kenakesti, mil ta ajas oma igapäevaseid hundi-asju, tegi oma tavapäraseid tiire, sõi marju (Jah, te kuulsite õigesti! Loomi ta ei murdnud!), kuulas, mis linnukestel laulurepertuaaris uut ja huvitavat ning nautis pehmel samblal päikesesõõris peesitades ninasõõrmetesse tungivat metsa-aroomide kirevat buketti.

Ühel ööl nägi hunt erilist unenägu. Seal paistis paik, kus vuliseva veeoja ääres oli temasuguseid palju, lausa karjade kaupa! Need olid tema vennad ja õed, see oli tema vaimne perekond! Nähtu rabas hunti ning ärgates tundis ta sisemuses kummalist rahutust. Midagi temas oli muutunud ja see ei andnud enam asu.
Järgmisel päeva hommikul tegi ta oma valdustele tiiru peale, jättis hüvasti koduste metsasaludega, tuttavate tegelastega ja isiklike pelgupaikadega ning asus Teekonnale.
Pikalt otsis ta unenäos nähtud lummavat kohta, seda paika, kus sa ei ole enam üksi, vaid oled leidnud – omasugused ja ka enda. Väsinult ja januselt jõudis ta lõpuks ühe allika juurde ning jooma kummardudes tabas teda äratundmine – just seda allikat oligi ta unes näinud!

Ta vaatas allikasse ja nägi seal oma peegelpilti – teist hunti. Sel momendil tabas teda tõeline taipamine – ta ei ole kunagi üksi olnudki!
Liigutatult jälgis Universumi Kuningas ülevalt pilvepiirilt toimuvat, tundis tema siirast rõõmu ning suurt soovi teiste huntidega kokku saada, jõuda oma hingesugulaste sekka.
Kõiksuse valitsejana teadis ta Maailma ülimat seadust – mis on soovitud unistustes ja loodud rõõmus, saab teoks ka reaalsuses. Suure armastusetundega südames kutsus ta allika kohal läbi oma silmade kõiksuse sügavusse vaatavale hundile seltsiks palju omasuguseid, susisid siit- ja sealtpoolt metsa, et nad saaksid koos õnnelikult elada.

Nii saigi alguse Hundiallika – paik, kus oma peegelpilti nähes saab kogeda midagi uut ja imelist ning kõik see, mille järele siiralt õhata, saab teoks. Koht, kus kõik on võimalik ja imed on päris tavalised.